Mis ja kus?
10. detsembri varahommikul astusin ma Tallinnas elus esimest korda lennukile ja võtsin suure seikluse ette. Esimene lend viis mind Münchenisse ning ma olin nii hirmunud, kuna Balti- ja Põhjamaadest ma varem kaugemale polnud jõudnud. Kartmiseks polnud siiski põhjust, ning Münchenist lendasin ma peaaegu et enda uude koju, Dublinisse. Sealt hüppasin bussile, nautisin 2 ja pool tundi imelisi vaateid ning lõpuks olin ma kohal. Galway - linn, mis on olnud minu uueks koduks juba viimased 4 ja pool kuud.
Tegemist on siis ühe imearmsa kohaga Iirimaa lääneosas, mis on suuruselt neljas linn ja kus elab umbkaudselt 80 000 inimest. Galway saab 2020. aastal olema ka Euroopa kultuuripealinn. Kes muidu sellest linnast varem miskit kuulnud pole, siis Ed Sheerani uuel albumil on lugu "Galway Girl", mis on ühe siinse neiu kohta kirjutatud :)
Linn peaks olema suuruse poolest võrreldav Tartuga. Olin end ette valmistanud siis midagi sarnast siin nägema. Reaalsus oli aga hoopis midagi muud.
Võin julgelt väita, et esimesed kaks kuud ma kõndisin mööda linna suu ammuli ringi :D Vahel juhtub seda ikka veel. Tegemist on siis mega armsa ja hubase kohaga, kus sul ei tekigi väga tunnet, et sa oleksid linnas. Sellist moodsat linnapilti, nagu võib Eesti linnades näha, eriti nt just Tallinnas, siin ei ole. Kõik majad on tagasihoidlikud, madalad, justkui sulavad kõik ühte. Tihti tabasin end mõttelt, et ma oleksin justkui filmi astunud, sest et no kõik nägi täpselt selline välja.
Kindlasti sain ma ka mingis mõttes kultuurišoki alguses. Bussijaamast koju minnes tegime me kesklinnas väikse ringi, et ma saaksin veidi linna näha. KÕIK inimesed, keda ma kohtasin, olid nii toredad ja sõbralikud, võõrad võtsid sind kui vana tuttavat. Kõige enam hämmastas mind vist too hetk aga liiklus - autojuhid olid kõik nii tähelepanelikud, jalakäijatele anti igal pool teed (ka seal, kus poleks vaja olnud), keegi ei üritanud kõva venda mängida ja kiirendada kuskil. Ja mis kõige veidram, kõik sõitsid ilma tuledeta ringi :D Aga praegu muljetest kõik.
Tegemist on siis ühe imearmsa kohaga Iirimaa lääneosas, mis on suuruselt neljas linn ja kus elab umbkaudselt 80 000 inimest. Galway saab 2020. aastal olema ka Euroopa kultuuripealinn. Kes muidu sellest linnast varem miskit kuulnud pole, siis Ed Sheerani uuel albumil on lugu "Galway Girl", mis on ühe siinse neiu kohta kirjutatud :)
Linn peaks olema suuruse poolest võrreldav Tartuga. Olin end ette valmistanud siis midagi sarnast siin nägema. Reaalsus oli aga hoopis midagi muud.
Võin julgelt väita, et esimesed kaks kuud ma kõndisin mööda linna suu ammuli ringi :D Vahel juhtub seda ikka veel. Tegemist on siis mega armsa ja hubase kohaga, kus sul ei tekigi väga tunnet, et sa oleksid linnas. Sellist moodsat linnapilti, nagu võib Eesti linnades näha, eriti nt just Tallinnas, siin ei ole. Kõik majad on tagasihoidlikud, madalad, justkui sulavad kõik ühte. Tihti tabasin end mõttelt, et ma oleksin justkui filmi astunud, sest et no kõik nägi täpselt selline välja.
Kindlasti sain ma ka mingis mõttes kultuurišoki alguses. Bussijaamast koju minnes tegime me kesklinnas väikse ringi, et ma saaksin veidi linna näha. KÕIK inimesed, keda ma kohtasin, olid nii toredad ja sõbralikud, võõrad võtsid sind kui vana tuttavat. Kõige enam hämmastas mind vist too hetk aga liiklus - autojuhid olid kõik nii tähelepanelikud, jalakäijatele anti igal pool teed (ka seal, kus poleks vaja olnud), keegi ei üritanud kõva venda mängida ja kiirendada kuskil. Ja mis kõige veidram, kõik sõitsid ilma tuledeta ringi :D Aga praegu muljetest kõik.
Kuidas ma siis üldse sellise otsuseni jõudsin?
Mu vend elab juba 6-7 aastat Iirimaal, millest paar aastat Galways. Ühel hetkel skaipimise ajal küsis ta mult järsku, kas ma ei tahaks Iirimaale tulla. Et tal oleks mulle siin töö ja elukoht ja kõik olemas. Rääkisime sellest veidi, kuid ma olin väga skeptiline ja esialgne mõte oli küll, et ei, never. Vaikselt jäi see mõte mulle siiski kuklasse hingama.
Kuna see hetk olin ma alles Eestis töökohta vahetanud ning elu hakkas ülesmäge minema, ei mõelnud ma sellele väga tihti. Kuid peale meie esimest vestlust hakkas vend iga kord mind vaikselt moosima. Lõpuks suutis ta mind nii palju ära rääkida, et mul oli ühe siinse manageriga läbi Skype töövestlus.
Siis avastasin ma, et mu hakkab dokument ära aeguma. Uuendasin selle ära, ning ühel hetkel olingi oma otsuse langetanud ning andsin töö juures lahkumisavalduse sisse. Viimased kuu aega Aldos tööl olles olin kogu aeg ärevil, sest et teadsin, et kui seal kõik on, siis ongi minek.
Päris tõsiselt jõudis mulle kohale, et ma nüüd pakingi oma asjad kokku ja lendan Iirimaale, kui vend ühel õhtul piletid ära ostis ning ma sain meilid oma lennuinfoga. Ma hakkasin ausalt kiljuma ja kargasin mööda tuba ringi :D Olin see hetk just välja suundumas, terve õhtu oli tuju nii super.
Kuna selleks hetkeks olin Eestis juba töötu ning kaks nädalat oli lendudeni aega, siis nautisin lihtsalt vaba aega ja pakkisin vaikselt oma asju kokku. Mõtlesin, mida kaasa võtta, et oma kottidega kaalulimiiti jääks, ja mis asjad koju õele viia.
Tegelikult kogu pakkimine toimus viimasel ööl. Lennujaama läksin kella 5ks, enne seda ei maganud silmatäitki. Veetsin kogu öö ootusärevuses, viimaseid asju pakkides ning muffineid küpsetades. Just, minu viimane tegevus Eestis oli kell 3 öösel muffinite küpsetamine!
Äraminek oli tegelikult väga raske. Kui sa juba lennujaamas oled ning mõistad, et sa teedki selle suure sammu ning lähed ära. Sinust jääb maha nii palju kalleid inimesi, nii sõbrad kui ka pere. Tunnistan ausalt, et valasin peaaegu terve aja mõlemal lennul pisaraid (vahepeal jäin tukkuma ka, kuna polnud magada saanud). Lõpuks sain aru, et enam pole teha midagi, ja tuleb valmistuda selleks, mis Iirimaal ees ootab. Ning kes.
Galwaysse jõudes oli rõõm juba väga suur, kuna nägin lõpuks oma venda, kes oli juba aastaid nägemata! See tunne on ausalt kirjeldamatu. Samal õhtul oli tal ka mäng, kuhu ma kaasa läksin, ning niii-iii-iii palju inimesi tuli minu juurde, et ma olengi ju Rando õde ja nad on minust nii palju kuulnud. Algul oli see veidi keeruline mu jaoks, kuna nii palju uusi nägusid ja nimesid. Keeleliselt oli ka alguses veidi keeruline, kuna osadel inimestel on ikka väga tugev aktsent. Kuid elasin selle kõik üle ning siin ma nüüd olen.
Mu vend elab juba 6-7 aastat Iirimaal, millest paar aastat Galways. Ühel hetkel skaipimise ajal küsis ta mult järsku, kas ma ei tahaks Iirimaale tulla. Et tal oleks mulle siin töö ja elukoht ja kõik olemas. Rääkisime sellest veidi, kuid ma olin väga skeptiline ja esialgne mõte oli küll, et ei, never. Vaikselt jäi see mõte mulle siiski kuklasse hingama.
Kuna see hetk olin ma alles Eestis töökohta vahetanud ning elu hakkas ülesmäge minema, ei mõelnud ma sellele väga tihti. Kuid peale meie esimest vestlust hakkas vend iga kord mind vaikselt moosima. Lõpuks suutis ta mind nii palju ära rääkida, et mul oli ühe siinse manageriga läbi Skype töövestlus.
Siis avastasin ma, et mu hakkab dokument ära aeguma. Uuendasin selle ära, ning ühel hetkel olingi oma otsuse langetanud ning andsin töö juures lahkumisavalduse sisse. Viimased kuu aega Aldos tööl olles olin kogu aeg ärevil, sest et teadsin, et kui seal kõik on, siis ongi minek.
Päris tõsiselt jõudis mulle kohale, et ma nüüd pakingi oma asjad kokku ja lendan Iirimaale, kui vend ühel õhtul piletid ära ostis ning ma sain meilid oma lennuinfoga. Ma hakkasin ausalt kiljuma ja kargasin mööda tuba ringi :D Olin see hetk just välja suundumas, terve õhtu oli tuju nii super.
Kuna selleks hetkeks olin Eestis juba töötu ning kaks nädalat oli lendudeni aega, siis nautisin lihtsalt vaba aega ja pakkisin vaikselt oma asju kokku. Mõtlesin, mida kaasa võtta, et oma kottidega kaalulimiiti jääks, ja mis asjad koju õele viia.
Tegelikult kogu pakkimine toimus viimasel ööl. Lennujaama läksin kella 5ks, enne seda ei maganud silmatäitki. Veetsin kogu öö ootusärevuses, viimaseid asju pakkides ning muffineid küpsetades. Just, minu viimane tegevus Eestis oli kell 3 öösel muffinite küpsetamine!
Äraminek oli tegelikult väga raske. Kui sa juba lennujaamas oled ning mõistad, et sa teedki selle suure sammu ning lähed ära. Sinust jääb maha nii palju kalleid inimesi, nii sõbrad kui ka pere. Tunnistan ausalt, et valasin peaaegu terve aja mõlemal lennul pisaraid (vahepeal jäin tukkuma ka, kuna polnud magada saanud). Lõpuks sain aru, et enam pole teha midagi, ja tuleb valmistuda selleks, mis Iirimaal ees ootab. Ning kes.
Galwaysse jõudes oli rõõm juba väga suur, kuna nägin lõpuks oma venda, kes oli juba aastaid nägemata! See tunne on ausalt kirjeldamatu. Samal õhtul oli tal ka mäng, kuhu ma kaasa läksin, ning niii-iii-iii palju inimesi tuli minu juurde, et ma olengi ju Rando õde ja nad on minust nii palju kuulnud. Algul oli see veidi keeruline mu jaoks, kuna nii palju uusi nägusid ja nimesid. Keeleliselt oli ka alguses veidi keeruline, kuna osadel inimestel on ikka väga tugev aktsent. Kuid elasin selle kõik üle ning siin ma nüüd olen.
Väike taustalugu siis, kuidas ja miks ma siia sattusin. Lähiajal hakkan ka veidi täpsemalt siinsest elust siis rääkima ning kui kellelgi on mingeid küsimusi, siis fire away!