Muljed Iirimaast vol. 2
Järg siis eelmisele postitusele :)
Oma uude koju jõudes oli ka hämmastus suur. Esiteks, allkorrusel on Lidl, mis on mega mugav. Kõik on kohe kättesaadav ja kui järsku avastad kodus, et ruttu on midagi poest vaja, pole vaja kaugele minna. Muuseas, Lidl plaanib nüüd ka Eestisse poed rajada. Väga äge minu arust!
Mäletate, kuidas koolis inglise keele tundides õpetati, et ground floor on esimene korrus, first floor on teine korrus jne? Siin sain lõpuks sellele loogikale pihta (ma ei tea, äkki ma lihtsalt natuke aeglane). See ground floor on sama, mis 0-korrus, ehk siis first floor on siiski esimene korrus. Hehe.
Meie elame neljandal korrusel. Hämmastus tuppa astudes oli suur - esimese asjana hakkas silma hiiglasuur elutoa aken, millest avaneb mega vaade. Kes mind teab, siis võite arvata kui väga mulle see aken meeldis. Üldse tegu suure korteriga, kus palju ruumi ja ka rõdu (teine mu lemmikasi).
Samal õhtul oli vennal kossumäng, seega sain kohe minna veidi linna avastama. Kõndisin kogu aeg pea kuklas ja mu ainus mõte kogu aeg oli vist WOW. Kõndisime mööda shop streeti, mis meenutas oma olemuselt veidi Tallinna vanalinna. Kõik on pisikesi poode ja toidukohti täis, ja väga palju inimesi igal pool. Seal tänaval on alati ka palju tänavamuusikuid, seega seal kõndimine on omamoodi elamus.
Rando oli kõigile juba rääkinud, et ma tulemas olen ning see esimene õhtu oli mu jaoks üsna kurnav. Kõik tulid mu juurde ja hakkasid kohe jutti rääkima, et nad on nii palju minust kuulnud ja nii tore lõpuks näha mind. Korraga nii palju uusi nägusid, uusi nimesid. Kõik oli nii sassis lõpuks. Samamoodi oli algul raske, kuna paljudel on üsna tugev aktsent minu jaoks. Kuna ma harjunud eestlaste aksendiga või siis Devini omaga, oli iirlaste oma algul ikka väga keeruline. Päris tihti pidin paluma inimestel end korrata, lõpuks oli juba väga halb tunne seda tehes. Kuid õnneks harjusin ma suhteliselt ruttu ära sellega.
Järjest rohkem veendusin selles, kuidas inimesed on kõik nii avatud ja toredad. Täiesti võhivõõrad kohtlevad sind kui vana sõpra ja vanusel pole samuti vahet.
Samal õhtul sain kodus istudes veel paari venna sõbraga tuttavaks ning keelt harjutada. Läksin üpris varakult magama ka, kuna peaaegu 48h oli selleks hetkeks magamata olnud. Tänu sellele polnud mul tegelikult ka ajavahega kohanemisega raskuseid (Iriimaal on aeg 2h taga).
Järgnevad paar päeva kulusid mul siis veidi linna avastamisele. Kõndisin mööda neid kohti ringi, kus juba korra käinud olin, ning avastasin veidi ka uusi kohti.
Läbi linna voolab Corribi jõgi, mis jaguneb vahepeal päris mitmeks haruks ja saad jõgede vahepeal kõndida. Linn asub ookeani ääres, rannas kõndides on vaade lihtsalt mega. Otse üle vaadates on kauguses näha mäed, mis minu kui eestlase jaoks on megasuured.
Linnas kõndides oli mul kogu aeg mõte, et kõik näeb nii kodune välja, kuna majad enamjaolt pole kõrgemad kui 4 korrust. Hiljem sain teada, et siin polegi kuskil lubatud mingeid mega kõrgeid asju ehitada. Nii tore minu arust.
Majad on küll üksteise küljes kinni, kuid linnas piisavalt rohelust, mis selle kompenseerib. Samamoodi meeldib mulle see, et ma pole suutnud veel leida ühtki tüüpilist kortermaja, paneelmaja oleks ehk õige sõna? Pigem on enamjaolt tegemist siis ridaelamuboksidega või paarismajadega vms. Hästi paljudel on oma väiksed siseõued.
Vahepeal sai käidud ka ühes teises linnas, Limerickis. Seal oli kesklinnas pilt veidi teistsugune, nägi veidi moodsam välja, kuid ikkagi oli selline väikelinna tunne. Ja ringi liikudes oli kõik jälle nagu filmist võetud.
Mõni aeg tagasi hakkasin Galwayd ka veidi rohkem avastama, pugesin põhimõtteliselt kuskile tihnikusse, otsisin mingi jalgraja ja hakkasin mööda seda kõndima. Leidsin nii palju kohti, kuhu olekski lihtsalt tahtnud istuma ja imetlema jääda. Kui muidu on jõel linnas järsud kaldad, siis leidsin koha, kus saab lihtsalt istuda, päikest ja vaadet nautida, soojema ilma korral jalad vette läkata ja lihtsalt olla. See on üpriski eraldatud koht, ümberringi pilliroog ja põõsad, seega mõnus chillida seal. Läheduses on jõgi veidi laiem, seega korraks on tunne, nagu oleksid järve ääres. Hästi palju on jõel ka aerutajaid ja erinevaid paate, seega päris üksi sa pole kunagi.
Ühel korral hüppas seal samas kohas järsku üks mees jõest välja oma kajakiga, ütles tere mulle, küsis kuidas läheb, ja kõndis minema. Kust ta järsku tuli, vot seda ma ei tea.
Hästi palju on mult küsitud ilma kohta, et noh sajab ainult vihma jah? Siiani olen ma ilmaga mega rahul olnud. See 4 ja pool kuud siin on alati olnud kordades parem ilm kui Eestis. Vahel küll jaa sajab vihma, aga hooti, ja enamjaolt on soe. Vahepeal oli periood, kus oli külm ja temperatuur kuskil 0 kraadi mõnda aega. Samas kuskil kuu aega tagasi oli juba nii soe, et piisas, kui välja minnes ainult jaki endale peale panid. Päikest tundub siin olevat kõvasti rohkem kui Eestis (vaadates selle põhjal, mida ma instas/snäpis/fbs/twitteris kogu aeg näen). Täna (1. mai) oli väljas näiteks temperatuuri järgi 15 kraadi, kuid tegelikult oli see kuskil 20 ümber. Käisin topi ja lühikeste pükste väel ringi ja kohati oli isegi palav. Käisin ka jooksmas, ning lõpuks polnud enam õhku, mida hingata. Vot sulle "Iirimaal sajab ainult vihma ja on külm"!
Üks asi, mis mulle Galways silma jäi, on see, et siin on väga palju välismaalaseid. Minu töökaaslased näiteks on enamik Ida-Euroopast pärit. Hästi palju on ülikoolis õpilasi mujalt riikidest. Ühesõnaga, pilt on kirju.
Mis mulle siin veel inimeste kohta silma on jäänud - palju on pakse inimesi. Ärge saage valesti aru, ma ei taha kedagi halvustada vms, lihtsalt olen seda tähele pannud. Poes on tavaline, kui sul on riided suuruses alates 32/34, lõpetades kuskil 50 juures.
Teine asi, mis mulle kui naisele silma hakkas - Iiri mehed on suht koledad. Mingi hetk märkasin seda ja siis hakkasingi jälgima. Lõpuks jõudsin järeldusele, et kõik kenad kutid on kuskilt mujalt pärit. Lihtsalt naistele teadmiseks, seda ka mitu korda mult küsitud :D
Väljas käies on mulle silma jäänud see, et inimesed jäävad nii ruttu purju. Ja kui nad juba purjus on, siis tehakse korralikult marki endale. Paratamatult tekib küsimus, et kas inimesed ei tunne enda piire? Ja hästi palju on tavaliselt baarides/klubides ka vanemaid inimesi, kes joovad ja naudivad elu. Vahel on seda üsna koomiline vaadata, teinekord jälle tore, et ka vanemad inimesed lõbutsevad.
Mäletate, kuidas koolis inglise keele tundides õpetati, et ground floor on esimene korrus, first floor on teine korrus jne? Siin sain lõpuks sellele loogikale pihta (ma ei tea, äkki ma lihtsalt natuke aeglane). See ground floor on sama, mis 0-korrus, ehk siis first floor on siiski esimene korrus. Hehe.
Meie elame neljandal korrusel. Hämmastus tuppa astudes oli suur - esimese asjana hakkas silma hiiglasuur elutoa aken, millest avaneb mega vaade. Kes mind teab, siis võite arvata kui väga mulle see aken meeldis. Üldse tegu suure korteriga, kus palju ruumi ja ka rõdu (teine mu lemmikasi).
Samal õhtul oli vennal kossumäng, seega sain kohe minna veidi linna avastama. Kõndisin kogu aeg pea kuklas ja mu ainus mõte kogu aeg oli vist WOW. Kõndisime mööda shop streeti, mis meenutas oma olemuselt veidi Tallinna vanalinna. Kõik on pisikesi poode ja toidukohti täis, ja väga palju inimesi igal pool. Seal tänaval on alati ka palju tänavamuusikuid, seega seal kõndimine on omamoodi elamus.
Rando oli kõigile juba rääkinud, et ma tulemas olen ning see esimene õhtu oli mu jaoks üsna kurnav. Kõik tulid mu juurde ja hakkasid kohe jutti rääkima, et nad on nii palju minust kuulnud ja nii tore lõpuks näha mind. Korraga nii palju uusi nägusid, uusi nimesid. Kõik oli nii sassis lõpuks. Samamoodi oli algul raske, kuna paljudel on üsna tugev aktsent minu jaoks. Kuna ma harjunud eestlaste aksendiga või siis Devini omaga, oli iirlaste oma algul ikka väga keeruline. Päris tihti pidin paluma inimestel end korrata, lõpuks oli juba väga halb tunne seda tehes. Kuid õnneks harjusin ma suhteliselt ruttu ära sellega.
Järjest rohkem veendusin selles, kuidas inimesed on kõik nii avatud ja toredad. Täiesti võhivõõrad kohtlevad sind kui vana sõpra ja vanusel pole samuti vahet.
Samal õhtul sain kodus istudes veel paari venna sõbraga tuttavaks ning keelt harjutada. Läksin üpris varakult magama ka, kuna peaaegu 48h oli selleks hetkeks magamata olnud. Tänu sellele polnud mul tegelikult ka ajavahega kohanemisega raskuseid (Iriimaal on aeg 2h taga).
Järgnevad paar päeva kulusid mul siis veidi linna avastamisele. Kõndisin mööda neid kohti ringi, kus juba korra käinud olin, ning avastasin veidi ka uusi kohti.
Läbi linna voolab Corribi jõgi, mis jaguneb vahepeal päris mitmeks haruks ja saad jõgede vahepeal kõndida. Linn asub ookeani ääres, rannas kõndides on vaade lihtsalt mega. Otse üle vaadates on kauguses näha mäed, mis minu kui eestlase jaoks on megasuured.
Linnas kõndides oli mul kogu aeg mõte, et kõik näeb nii kodune välja, kuna majad enamjaolt pole kõrgemad kui 4 korrust. Hiljem sain teada, et siin polegi kuskil lubatud mingeid mega kõrgeid asju ehitada. Nii tore minu arust.
Majad on küll üksteise küljes kinni, kuid linnas piisavalt rohelust, mis selle kompenseerib. Samamoodi meeldib mulle see, et ma pole suutnud veel leida ühtki tüüpilist kortermaja, paneelmaja oleks ehk õige sõna? Pigem on enamjaolt tegemist siis ridaelamuboksidega või paarismajadega vms. Hästi paljudel on oma väiksed siseõued.
Vahepeal sai käidud ka ühes teises linnas, Limerickis. Seal oli kesklinnas pilt veidi teistsugune, nägi veidi moodsam välja, kuid ikkagi oli selline väikelinna tunne. Ja ringi liikudes oli kõik jälle nagu filmist võetud.
Mõni aeg tagasi hakkasin Galwayd ka veidi rohkem avastama, pugesin põhimõtteliselt kuskile tihnikusse, otsisin mingi jalgraja ja hakkasin mööda seda kõndima. Leidsin nii palju kohti, kuhu olekski lihtsalt tahtnud istuma ja imetlema jääda. Kui muidu on jõel linnas järsud kaldad, siis leidsin koha, kus saab lihtsalt istuda, päikest ja vaadet nautida, soojema ilma korral jalad vette läkata ja lihtsalt olla. See on üpriski eraldatud koht, ümberringi pilliroog ja põõsad, seega mõnus chillida seal. Läheduses on jõgi veidi laiem, seega korraks on tunne, nagu oleksid järve ääres. Hästi palju on jõel ka aerutajaid ja erinevaid paate, seega päris üksi sa pole kunagi.
Ühel korral hüppas seal samas kohas järsku üks mees jõest välja oma kajakiga, ütles tere mulle, küsis kuidas läheb, ja kõndis minema. Kust ta järsku tuli, vot seda ma ei tea.
Hästi palju on mult küsitud ilma kohta, et noh sajab ainult vihma jah? Siiani olen ma ilmaga mega rahul olnud. See 4 ja pool kuud siin on alati olnud kordades parem ilm kui Eestis. Vahel küll jaa sajab vihma, aga hooti, ja enamjaolt on soe. Vahepeal oli periood, kus oli külm ja temperatuur kuskil 0 kraadi mõnda aega. Samas kuskil kuu aega tagasi oli juba nii soe, et piisas, kui välja minnes ainult jaki endale peale panid. Päikest tundub siin olevat kõvasti rohkem kui Eestis (vaadates selle põhjal, mida ma instas/snäpis/fbs/twitteris kogu aeg näen). Täna (1. mai) oli väljas näiteks temperatuuri järgi 15 kraadi, kuid tegelikult oli see kuskil 20 ümber. Käisin topi ja lühikeste pükste väel ringi ja kohati oli isegi palav. Käisin ka jooksmas, ning lõpuks polnud enam õhku, mida hingata. Vot sulle "Iirimaal sajab ainult vihma ja on külm"!
Üks asi, mis mulle Galways silma jäi, on see, et siin on väga palju välismaalaseid. Minu töökaaslased näiteks on enamik Ida-Euroopast pärit. Hästi palju on ülikoolis õpilasi mujalt riikidest. Ühesõnaga, pilt on kirju.
Mis mulle siin veel inimeste kohta silma on jäänud - palju on pakse inimesi. Ärge saage valesti aru, ma ei taha kedagi halvustada vms, lihtsalt olen seda tähele pannud. Poes on tavaline, kui sul on riided suuruses alates 32/34, lõpetades kuskil 50 juures.
Teine asi, mis mulle kui naisele silma hakkas - Iiri mehed on suht koledad. Mingi hetk märkasin seda ja siis hakkasingi jälgima. Lõpuks jõudsin järeldusele, et kõik kenad kutid on kuskilt mujalt pärit. Lihtsalt naistele teadmiseks, seda ka mitu korda mult küsitud :D
Väljas käies on mulle silma jäänud see, et inimesed jäävad nii ruttu purju. Ja kui nad juba purjus on, siis tehakse korralikult marki endale. Paratamatult tekib küsimus, et kas inimesed ei tunne enda piire? Ja hästi palju on tavaliselt baarides/klubides ka vanemaid inimesi, kes joovad ja naudivad elu. Vahel on seda üsna koomiline vaadata, teinekord jälle tore, et ka vanemad inimesed lõbutsevad.
Ühtegi härjapõlvlast ma veel kahjuks kohanud ei ole. Samas vikerkaare lõpu suutsin üles leida.
