Muljed Iirimaast vol. 1
Selleks, et enda üldised muljed Iirimaast ja Galwayst kirja panna, oleks mõistlik vist alustada sellest hetkest, kui ma Dublinisse jõudsin? Niisiis.
Münchenist Dublinisse lennates jäin ma vahepeal nii tukkuma, et silmad avasin mere kohal, veidi enne Iirimaad. Sinna lähenedes oli mul aina enam tunne, nagu keegi oleks kuskilt filmist/sarjast võtnud pildi ja selle akna asemele mulle pannud. Kogu vaade tundus nii armas ja kodune. Keset rohelust olid väikesed kivist majad oma armsate aedadega. Algul arvasin ma ausalt, et olen kuskil pisikeses külas, mitte kohe-kohe pealinnas. Lennujaamale lähemale jõudes hakkas vaatepilt küll veidi rohkem linna meenutama, kuid rohkem oli siiski selline countryside feeling. Ega linnas ei kohta ju tihti nt lambaid :D
Peale maandumist olid mõned tehnilised probleemid, seega saime natuke veel lennukis istuda. Kiikasin aina aknast välja ning üritasin vaatepildiga harjuda. Kui Tallinnas on lennujaamas ühel pool kohe linn ja igasugu ehitised, ning teisel pool mets, siis Dublinis kõik hoopis teistmoodi. Ühelt poolt nägin ainult lennujaama (mis tundus mega suur) ja teisel pool oli rohelus koos majadega. Samas üle selle kõige ei hakanud mulle silma ühtki sellist kõrgemat ehitist vms, mis viitaks sellele, et olen sattunud Tallinnast veidi suuremasse linna.
Kui lõpuks lennukilt maha ja oma pagasi ka (peale korralikku ootamist) kätte sain, jooksin ma esimese asjana Mcdonaldsisse sööma, kuna olin näljast nõrkemas :D
Lennujaamast väljudes läksin siis otsima kohta, kust bussid väljuvad. Kõrvuti seisis kaks Galwaysse minevat bussi, seega olin algul segaduses. Bussijuhid olid aga väljas juttu rääkimas ning tulid mulle kohe appi ning aitasid õige bussi leida. Võtsid kohe ka mu pagasi ja paigutasid selle ilusti ära. Piletit ostes hakkas juht minuga kohe juttu puhuma, uuris, et miks just single (üheotsa) pilet. Täiesti võhivõõras inimene oli õnnelik, et Iirimaale kolin ning soovis toredat elu mulle siin.
Aa, ja busside juurde jõudes olin ma algul mega segaduses, kuna uksed olid valel pool :D See hetk tuli mulle meelde, et siin on ju vasakpoolne liiklus. Läksin siis lõpuks bussi, valisin endale hea aknaaluse koha ja panin muusika käima. Thank God Spotify Premiumi eest, sain terve reisimise aja ikka muusikat kuulata. Bussis oli õnneks wifi, seega sain vennale ka teada anda, mis kellasele bussile ma jõudsin, et ta teaks õigeks ajaks vastu tulla.
Kui lõpuks lennujaamast startisime, siis vaatasin jälle ammuli sui aknast välja ainult. See oli niiiiii harjumatu, et liiklus on teistpidine, ning algul oli kogu aeg tunne, et nüüd juhtub mingi õnnetus, sest noh, kõik valetpidi :D
Buss suundus lennujaamast kõigepealt kesklinna. Seal oli küll ka veidi kõrgemaid ehitisi ja isegi moodsamaid, ent üldmulje oli ikkagi selline, et kõik on nii armas-hubane-kodune oma kivimajadega. Need olid küll kõik külg-külje kõrval, ent siiski tundus see kõik kuidagi nii, ehe? Sõitsime mööda jõge, hästi huvitav oli aknast välja piiluda. Ma arvan, et mu kael sai päris palju kannatada selle bussireisi jooksul, üritades kõike igal pool näha.
Dublinist välja jõudes olin ma päris ausalt hingetu. Igal pool olid suured rohelised väljad, Eesti mõistes mägine maa (tegelikult lihtsalt veidi künklik), põõsad ja puhmad igal pool, kiviaiad, ja lambad. KUI PALJU LAMBAID! Lisaks paistis veel päike, mis muutis selle kõik nii muinasjutuliseks. Bussireis koosneski mul korda-mööda tukkumisest (olin umbes 40h magamata) ja suurte silmadega maastiku jõllitamisest.
Galwaysse jõudes oli muidugi esimese asjana suur rõõm Randot näha!!! Bussijaamast viis ta mind väikse ringiga koju. Kõndisime läbi Eyre Square'i (midagi Vabaduse väljaku ja Tammsaare pargi ristandi taolist?), kus oli parasjagu käimas jõuluturg. Tallinna omaga seda muidugi võrrelda ei saanud, kuid rahvast oli seal mega palju. Tihti tekkis olukord, kus inimesed olid ees ja polnud kuskile liikuda. Kuidas eestlased sellises olukorras käituvad? Tavaliselt surutakse end tuimalt läbi, mõni ehk palub end läbi lasta. Siin aga kohe, kui keegi märkas, et on ees, astus eest ära ning hakkas vabandama. Samamoodi vabandas ka inimene, kellele ette jäädi. Wow! Ininesed saavad ausalt ka nii viisakad oldud? Üleüldse õhkus igalt poolt nii palju soojust ja sõbralikkust.
Eyre Square'ilt suundusime siis koju. Nüüd kõnnin ma seda teed iga päev mitu korda, kuna töötan seal samas Eyre Square'i ääres, ja olen ammu liiklusega harjunud, ent see hetk oli see mulle nii mõistetamatu. Jalakäijad kõndisid suvalistes kohtades suvalisel ajal üle tee, autojuhid olid mega rahulikud ja andsid juba aegsalt teed. Jälle, kas selline asi on päriselt ka võimalik?? Lisaks hakkas silma kohe ka see, et peaaegu ühelgi autol ei põlenud tuled. Nagu välja tuleb, siis siin pannakse need põlema alles siis, kui muidu enam sõita ei näe. See on aga minu jaoks siiani müsteerium, tuled peaksid nagu kogu aeg põlema.
Peale maandumist olid mõned tehnilised probleemid, seega saime natuke veel lennukis istuda. Kiikasin aina aknast välja ning üritasin vaatepildiga harjuda. Kui Tallinnas on lennujaamas ühel pool kohe linn ja igasugu ehitised, ning teisel pool mets, siis Dublinis kõik hoopis teistmoodi. Ühelt poolt nägin ainult lennujaama (mis tundus mega suur) ja teisel pool oli rohelus koos majadega. Samas üle selle kõige ei hakanud mulle silma ühtki sellist kõrgemat ehitist vms, mis viitaks sellele, et olen sattunud Tallinnast veidi suuremasse linna.
Kui lõpuks lennukilt maha ja oma pagasi ka (peale korralikku ootamist) kätte sain, jooksin ma esimese asjana Mcdonaldsisse sööma, kuna olin näljast nõrkemas :D
Lennujaamast väljudes läksin siis otsima kohta, kust bussid väljuvad. Kõrvuti seisis kaks Galwaysse minevat bussi, seega olin algul segaduses. Bussijuhid olid aga väljas juttu rääkimas ning tulid mulle kohe appi ning aitasid õige bussi leida. Võtsid kohe ka mu pagasi ja paigutasid selle ilusti ära. Piletit ostes hakkas juht minuga kohe juttu puhuma, uuris, et miks just single (üheotsa) pilet. Täiesti võhivõõras inimene oli õnnelik, et Iirimaale kolin ning soovis toredat elu mulle siin.
Aa, ja busside juurde jõudes olin ma algul mega segaduses, kuna uksed olid valel pool :D See hetk tuli mulle meelde, et siin on ju vasakpoolne liiklus. Läksin siis lõpuks bussi, valisin endale hea aknaaluse koha ja panin muusika käima. Thank God Spotify Premiumi eest, sain terve reisimise aja ikka muusikat kuulata. Bussis oli õnneks wifi, seega sain vennale ka teada anda, mis kellasele bussile ma jõudsin, et ta teaks õigeks ajaks vastu tulla.
Kui lõpuks lennujaamast startisime, siis vaatasin jälle ammuli sui aknast välja ainult. See oli niiiiii harjumatu, et liiklus on teistpidine, ning algul oli kogu aeg tunne, et nüüd juhtub mingi õnnetus, sest noh, kõik valetpidi :D
Buss suundus lennujaamast kõigepealt kesklinna. Seal oli küll ka veidi kõrgemaid ehitisi ja isegi moodsamaid, ent üldmulje oli ikkagi selline, et kõik on nii armas-hubane-kodune oma kivimajadega. Need olid küll kõik külg-külje kõrval, ent siiski tundus see kõik kuidagi nii, ehe? Sõitsime mööda jõge, hästi huvitav oli aknast välja piiluda. Ma arvan, et mu kael sai päris palju kannatada selle bussireisi jooksul, üritades kõike igal pool näha.
Dublinist välja jõudes olin ma päris ausalt hingetu. Igal pool olid suured rohelised väljad, Eesti mõistes mägine maa (tegelikult lihtsalt veidi künklik), põõsad ja puhmad igal pool, kiviaiad, ja lambad. KUI PALJU LAMBAID! Lisaks paistis veel päike, mis muutis selle kõik nii muinasjutuliseks. Bussireis koosneski mul korda-mööda tukkumisest (olin umbes 40h magamata) ja suurte silmadega maastiku jõllitamisest.
Galwaysse jõudes oli muidugi esimese asjana suur rõõm Randot näha!!! Bussijaamast viis ta mind väikse ringiga koju. Kõndisime läbi Eyre Square'i (midagi Vabaduse väljaku ja Tammsaare pargi ristandi taolist?), kus oli parasjagu käimas jõuluturg. Tallinna omaga seda muidugi võrrelda ei saanud, kuid rahvast oli seal mega palju. Tihti tekkis olukord, kus inimesed olid ees ja polnud kuskile liikuda. Kuidas eestlased sellises olukorras käituvad? Tavaliselt surutakse end tuimalt läbi, mõni ehk palub end läbi lasta. Siin aga kohe, kui keegi märkas, et on ees, astus eest ära ning hakkas vabandama. Samamoodi vabandas ka inimene, kellele ette jäädi. Wow! Ininesed saavad ausalt ka nii viisakad oldud? Üleüldse õhkus igalt poolt nii palju soojust ja sõbralikkust.
Eyre Square'ilt suundusime siis koju. Nüüd kõnnin ma seda teed iga päev mitu korda, kuna töötan seal samas Eyre Square'i ääres, ja olen ammu liiklusega harjunud, ent see hetk oli see mulle nii mõistetamatu. Jalakäijad kõndisid suvalistes kohtades suvalisel ajal üle tee, autojuhid olid mega rahulikud ja andsid juba aegsalt teed. Jälle, kas selline asi on päriselt ka võimalik?? Lisaks hakkas silma kohe ka see, et peaaegu ühelgi autol ei põlenud tuled. Nagu välja tuleb, siis siin pannakse need põlema alles siis, kui muidu enam sõita ei näe. See on aga minu jaoks siiani müsteerium, tuled peaksid nagu kogu aeg põlema.
See on siis esimene osa muljetest. Praegu seda kirjutades näen, et muljetada on palju, seega teen seda mitmes osas.
Jällegi - tänud, et siia lugema olete sattunud; loodan, et naasete; ja kui tahate millegi kohta lugeda, siis andke teada!
Jällegi - tänud, et siia lugema olete sattunud; loodan, et naasete; ja kui tahate millegi kohta lugeda, siis andke teada!
